Haiglamats..

.. sõna kõige otsesemas mõttes. Istun haiglas ja igavlen. Lugesin terve Interneti läbi ja nüüd kirjutan juurde. Aga miks ma siia üldse jõudsin? Täpselt nädal tagasi otsutas üks lahke Eesti Meister -75kg poksis tekkinud vaidluse lahendada sucker-punch võtet kasutades külje pealt näkku lüües. Järgmine päev ärgates ei tundnud midagi väga. Üldse ei tundnud. Paremat ülahuult, põske ja ninatiiba. Otsustasin igaks juhuks traumapunkti triivida, et äkki on tegemist närvikahjustusega. Oligi. Aga sarnaluu oli ka katki löödud.

Nüüd ootangi siin. Varastati verd, mõõdeti kraadiklaasiga temperatuuri, tehti kindlaks, et ma ei ole narkomaan ja mingil põhjusel soovitakse, et jääksin ööseks siia, pidavat standardprotseduur enne operatsiooni olema. Väikese arusaamatuse tõttu õega oleksin peaaegu narkomaani sildi külge saanud. Küsiti, mis ravimeid võtan, ütlesin nii nagu on: Tramadol, 250mg päevas viis korda ja Diclofenac, 100mg päevas 2 korda. Tramadol on üks tore opioidne valuvaigisti. Kes ei tea, siis heroiin on näiteks opiaat. Õe silmad läksid selle peale suuremaks kui kaks päikest ja mainis, et omavahel rääkides, selliseid koguseid Tramadoli söövad inimesed on reeglina narkomaanid ja et see ei ole kindlasti normaalne. Tundus, et peaaegu jääb juba operatsioon ära ja õde ei suutnud uskuda, millistes valudes ma küll olema pean. Mulle see ei tundunud loogiline, aga jätkasime vestlusega. Mõni minut hiljem mõtlesin, et mainin, et infolehel on ju kirjas kuni 400mg, millele vastati “400mg jah, aga mitte korraga, ööpäevas ikka”. Ilmselt oli õde aru saanud, et ma harrastan Tramadoli võtmist 1250mg päevas, mitte 5x50mg ehk kokku 250mg. See selleks.

Hommikul olen neljas laualemineja, saan pisikese upgrade‘i, installitakse mulle põske titaaniumplaadid ja tõmmatakse sarnaluu kenasti paika, et nägu ei jääks ühelt poolt lamedaks nagu 13-aastase tüdruku rind. Igatahes olen teinud kõik vajalikud preparatsioonid, s.h. eelneval ööl 5h magamist, et olla kindel, et haiglavoodis uni tuleks. Igal juhul kavatsen ma magada täpselt senikaua kuni mind lauale soovitakse veeretada. Ideaalses maailmas muidugi magaksin ma ka kogu tee sinnani, et mind siis veeretataks lauale, pannakse sujuvalt narkoosi alla ja kui ma lõpuks oma unest ärkan, ongi kõik valmis ja tip-top konditsioonis.

Närvid peaksid paranema ca 3-4 kuud, senikauaks sain oma temperatuuritundlikkusest hammastes (mitte hammastest, hambaid on ikka 32, või mis see normaalne number olema peakski) lahti ja hambaid võib harjata kõvemini.

Lõpuaktused ja kantseliit

Mul tuleb meelde, miks ma ei sallinud igasuguseid kooliüritusi, mille külalistenimekirjas olid õppealajuhatajad, direktorid, vallavanemad, linnapead või muud, formaalsusi trükkivad tšinovnikud – ennast kordavad kõned, mis on topitud täis kantseliiti ja kõlavad alati stiilis “Arno esimene koolipäev /../ pääsukesed /../ alustasite kooliteed /../ tähtsaim on veel ees /../ täname vanemaid /../ loodame, et jätkate” jne.

Täpselt selline oli Maria venna põhikooli lõpuaktus. 80 minutit, umbes 9-10 kõnet, millest 8 kandsid täpselt samasugust sisu, ainult erineva sõnastusega. Enamvähem kõnesid oli 2 – esimene mu vana Eesti keele ja kirjanduse õpetaja poolt, kes positiivseks üllatuseks ei rääkinud sahtlipõhjast tõmmatud käsikirja järgi, mida kasutatakse aastast-aastasse ainsa erinevusega mõned muudatused, et tekst oleks käesoleval aastal asjakohane, vaid hoopis millestki muust ning tegi seda üsna vabalt. Teine oli lapsevanema poolt, kes oskas ka oma ajukääre ära kasutada, et rääkida sellest, mida ta tegelikult arvab ning ei pidanud midagi paberilt maha veerima.

Ülejäänud aga otsustasid copypasteda viimase 6 aasta kõne, arvud ja nimed ära vahetada ning selle sõna-sõna haaval ette veerida. Kui tõsiseltvõetav on kõne ja kõnepidaja, kes kõlab nagu 2. klassis logopeedi juures aabitsat veeriv düsleksik: “Kallid.. põhikooli lõpetajad ja.. vanemad.. käesoleval.. aastal lõpetab.. 59.. põhikooli õpilast kes.. on koolis.. käinud juba 9 aastat” ja nii edasi iga kahe sõna tagant 2-sekundilisi pause tehes? Umbes sama tõsiseltvõetav nagu enamus Võsapetsis kurtvad hädalised.

Kõnedele vahepalaks on alati kohustuslik demonstreerida iga viimset kui pronks- ja hõbekõri või pilli mängida oskavat lõpetajat ja nende “andeid”, mis neile viimase 9 aastaga on pähe raiutud, et saaks ikka kannatused venitada pikemaks kui kohaliku alkohooliku pohmell. Kahjuks või õnneks laulud ei seondu reeglina mitte kunagi põhikooli lõpetamisega, vaid taasesitatakse tuntuid Eesti hitte.

Kantseliiti ja formaalsust taga ajavad kooli- ja linnaametnikud tõenäoliselt ei mõista, et ükski lõpetaja ei viitsi istuda oma puutooli otsas pea poolteist tundi ja kuulata, mida neil kõigil öelda tegelikult ei ole. Lõpetaja tahab kuulata paari asjakohast kõnet oma õpetajate poolt, kes sellega reeglina ka hakkama saavad, kuna ilmselgelt direktoril ja õppealajuhatal ei ole oma lõpetajatest mitte mingisugust aimu, mida tõestas väga hästi 3 õpilase nime väljatoomine, kes tegelikult lõpetajate ridades üldse ei istunudki, vaid olid ainult sarnased, kas kellegi vend või õde.

Tahes-tahtmata üritasin ka meenutada oma lõpuaktust, ent kuna piinavaid mälestusi pooleteisttunnisest tseremooniast ei olnud, siis julgen ka arvata, et see möödus pisut vähemate piinadega kui antud üritus. Sellegipoolest, kui saaksin 4 aastat ajas tagasi minna ja endale midagi öelda, siis soovitaksin noorele minale minna kohale täpselt selleks hetkeks kui saab kätte lõputunnistuse ja siis sääred teha.

Pole ime, et 2-tunnisele lõpuaktusele järgneb kõva jooming, kus igavusest poolsurnud lapsed end hiljem hundijalaveega end elustada üritavad.

Degenerandid ja kinosaalid

Kui keskmises kinosaalis on 10 rida ja igas reas 20 istekohta, siis maksimaalne filmikülastajate arv ühel seansil on 200. Isiklikust kogemusest on keskmiselt iga viieteistkümnes inimene, kellega tutvun, downi sündroomi põdevatele inimestele ainult kiidusõnaks. Minu kriteeriumite järgi on seega siis ühes kinosaalis 200/15 = ~13 degeneranti. See sõltub kindlasti ka filmist, mille seansil olla, reeglina võib öelda, et käitumise poolt homo erectust meenutav idioot näiteks “Eternal Sunshine of the Spotless Mind” vaatama ei lähe, seega on ka idioodikoefitsent madalam. Paraku aga filmidega nagu Hangover 2, mida vaadates sattusin tõenäoliselt antud seansil Idioot nr. 1 ja nr. 2 kõrvale, on lood pisut halvemad. Kui oletada, et eelmainitud keskmine peaks olema umbkaudu 13 inimest, kelle IQ on alla 70, seansi kohta, siis Hangover-tüüpi filmide puhul võime julgelt öelda, et see arv on nüüd 20.

20 idiooti 200-pealise publiku hulgas teeb sinu šanssideks ühe sellise kõrvale sattuda 11-22%, oleneb, kuidas kõne all olevad 20 kodanikku kohad on valinud. Kuhugi sinnakanti protsendi oma viimasel kinokülastusel Hangover 2 vaatamas käies ma tõenäoliselt saingi. Siin on 10 näpunäidet tõsimeelsetele degenerantidele, kes ei soovi oma arengukaaslastele alla jääda:

• Õige degenerant ei pane telefoni hääletu peale, olgugi, et enne filmi suurelt ja laialt seda ekraanil palutakse teha.
• Õige degenerandi telefon heliseb täpselt siis kui tuled kustutatakse
• Õige degenerant ei räägi telefoniga vaikselt, vaid karjub oma väärarenguga pojale telefoni, et ta kohe, raisk, tuleb parklasse ja annab autovõtmed.
• Õige degenerandi poeg ei kuule suurema, isa-degenerandi, karjumist, seega protsessi tuleb korrata vähemalt 3 korda.
• Õige degenerandi mitte-nii-degenereerunud naine peksab degenerant-meest, et ta vaiksemalt võtaks.
• Õige degenerant-mees oma naise hüva nõu kuulda ei võta, sest tema maailmas seda ei peeta hüvaks nõuks
• Õige degenerant läheb lõpuks parklasse ja toob degenerant-poja ära.
• Õigel degenerant-pojal on kaasas 5 purki Alexandrit, mille ta isaga vennalikult ära jagab ja tänu eelnevale õllepruukimisele muutub hingamine raskemaks kui astmahaigel astmahoo ajal.
• Õige degenerant röhitseb peale igat õllesõõmu pihku.
• Õige degenerant kommenteerib filmi vältel iga kohta, mis tema pähklisuuruse aju jaoks on naljakas, näiteks esimesi kaadreid peategelase ärkamist pohmelliga ning kommentaari sisuks on: “Tean täpselt, mida ta tunneb”. Seda tuleb öelda piisavalt kõvasti, et ka inimesed esimeses reas kuuleks.

Kinopileti hind boonuskaardiga on €4.15 + joogid-söögid umbes teist sama palju otsa, arvestada võime rahulikult 100% juurdehindlusega, seega tekib küsimus, kas paremat filmielamust ei saaks ehk kodus? Kodus sama filmi vaatamise hinnaks tuleks tõenäoliselt ainult snäkikulu, ca ~2€, ehk kogu sääst on 6.30€. Kui käia kinos vaatamas kümmet sama masti filmi, kus saalis võib olla ca 20 degeneranti, siis maksimaalselt iga teine filmielamus on rikutud. Kuna pool filmi saab enamvähem degenerantidest mittehäirituna ära vaadata, siis kogu kaduks kahe filmi peale arvestame (8.3*2)/2, ehk €8.30, kokku oleks raha kulutatud €83.

Tuleb tõdeda, et kahjuks on siiski elamuse mõttes kasulikum filme kinos vaatamas käia ja riskida 22%-lise tõenäosusega, et poole oma ajast kulutad sa oma kõrval asuvate kodanike peale mõeldes ja neid oma peas kirudes. Samas on ka variant “Hangover 2″ tüüpi huumoriga filmid kodus ära vaadata ja kinos ainult intellektuaalse huumoriga filme väisamas käia, kuna kui sinna peakski mõni degenerant sattuma, siis nemad imbuvad kinosaalist esimese 20 minuti jooksul või halvimal juhul otsustavad, et nemad küll oma raha kaotama ei hakka ja joovad end seansi vältel rohkem umbe kui Lasnamäe torustiku.

Vaikus enne tormi

.. on nüüd läbi. Pole tükk aega kedagi oma eluga tüüdata jaksanud, aga asi hakkab kindlasti edaspidi paranema. Facebooki läheb 3 wall posti lingiga siia blogisse ja ostan veel cardoism.com domeeni ka omale. Nii on lood.

Aga pea pool aastat tühjust – MIS TOIMUS?! Kui juba küsisite, siis mitte midagi ülimalt märkimisväärset, töö IM Arvutid AS’is on minu jaoks läbi, tervitan Siljat ja Markot. Kahjuks või õnneks pean nentima, et kes sinna asutusse plaanib jalga tõsta, on minu jaoks surnud. Ise ma ka tõsta ei saa, sest siis oleksin tõenäoliselt mina surnud, võimalik, et isegi selle tähenduse otseses mõttes. Tegu on äärmiselt professionaalse kollektiiviga iDeal salongist, kes saadavad kuu aega hiljem lisaarveid asjade eest, mis on makstud ja kui raha ei näe, siis otsustatakse, et ehk füüsilised ähvardused mõjuvad. Ei mõju, sõbrad, ei mõju.

See selleks. Lühikokkuvõte – töö läbi, käisin korra Rootsis, kolisin Tartusse ja normaalseid töökohti siin kahjuks ei leidu. Märtsi algusest olen kodus lulli löönud ja Internetbiznesit teinud. Siinkohal siis kokkuvõte tehtud.

Muud suurt midagi ei olegi, mõtlesin, et ehk on midagi asjalikku ka netipaberile panna, aga tuleb välja, et mitte midagi.

Hull kassimees

Selleks vaikselt saangi. Varsti tuleb Järve keskus hüljata kuna loomapoe müüja on saanud mu parimaks sõbraks ja vestlusteemadeks on kassid. Pisut liiva ja söögi ostmiseks kulub keskmiselt 25 minutit ja alati lahkun putkast kotitäie asjadega mis kõlisevad ja krabisevad nagu oleks just jõuluvana kingikoti ära hiivanud. Täna näiteks väljusin sellega:

Sitt lugu on see, et ma ise selle üle nii uhke olen, muidu poleks vigagi. Panin nurka ja imetlesin umbes 3 minutit ja kutsusin kassi ka imetlema. Kassi jättis see monumentaalne ost suhteliselt külmaks ja otsustas hoopis sinna kusta. Pärast seda tuligi meelde, mis selle õige otstarve oligi ja tuli imetlemine paugupealt lõpetada.

 

Kahjuks praegu on selline hetk, et mul pole maailmale (Maria, mina ja mu ema – ainsad blogi lugejad) mitte kottigi öelda aga et postitus tunduks sisukas, siis kütan lambist. Näiteks sellega seoses on tunne, et ma ei oska absoluutselt kirjutada, mitte grammatilises mõttes aga ajukäärud lihtsalt ei tööta. Kogu aeg on selline tunne, et “NO NÜÜD VAJUTAN KÜLL TÄIEGA SIIA” (vt. illustreeriv pilt nr 2.).

Aga tulemus on midagi sellist:

 

 

 

Ühesõnaga lihtsalt nii täbarasti ongi. Paneks midagi huvitavamat siia aga mitte midagi põnevat ei toimu, kedagi silme all ei röövita ja lotoga ei võida.

Aga homme tuleb Maria siia, siis hakkab totaalselt huvitav olema. Eeldusel, et ta ikka jõuab praeguselt peolt, kus-ta-raisk-telefoni-vastu-ei-võta-ja-teiste-meestega-semmib või telefoni ei kuule, homme siia.

Mõtlesin et..

Peaks siia rohkem kirjutama, äkki siis keegi peale minu ja mu ema, kes pidevalt kommentaarides kurja keelekasutuse üle häält tõstab, loeks ka seda jama siin. Oleks vast ka aeg oma elu-tegemisi blogerdama hakata, et ei oleks ainult negatiivsed, ropud ja subjektiivsed (ent siiski korrektsed ja faktuaalsed) arvamuslood. Mis sest, et ma kogu aeg ju naelapea pihta panen.

Vahepeal pange laul käima:

Oleks räigelt tahtnud ainult muusikat panna, mitte videot. JewTube’il ilmselgelt aga selline funktsioon puudub.

Aga anyway, räägime siis minust. Minu suur eeskuju ja iidol on alates eelmisest nädalast Bender sarjast “Futurama”. Ei mingeid tundeid maailma vastu, naerab kõigi õnnetuste üle, paneb kogu aeg midagi rotti kui võimalus tekib ja pahvib sigarit. Kahjuks ma nii stiilne vend ei ole.
Reidist pidin ka rääkima. Käisin täna nostalgiatuuril oma reidikonto peal ja vaatasin, mida ma olen seal selle õnnetu 6 aasta jooksul teinud (sest ma login sisse kord aastas, ausalt) ja avastasin, et vahepeal sõimasin niisama kõiki reidikasutajaid, kes jalgu jäid. Kõigepealt naersin mingi 8 minutit järjest kuni enam ei jaksanud, siis tõin porgandeid juurde ja surfasin edasi. Kuna reidis polnudki enam praktiliselt kottigi teha, sest see on lihtsalt nii tuim koht kus peab mingi staatuse muutmise eest kuhugi SOLaariumeid saatma, hakkasin ühehaamriga ühtesid laksama. Poole tunniga oli mul terve armaada raevus reidikasutajaid vastas ja lajatasid metsiku kiirusega neid vastu.

Lõpuks tõmbas reidi uuesti kasutamine lihtsalt nii sassi ära, et jäin jälle sõltuvusse ja rohkem ei taha sealt ära tulla.

Munaputru tegin täna töölt koju jõudes. Kuna või jäi ostmata, siis oli ohhohohoo kui suur mu rõõm avastades, et külmikus on umbes saja aasta vanune või, mille ma muidugi ära utiliseerisin. Tuli välja, et või aastast “Egiptuse püramiidid valmivad järgmiseks sajandiks” ei pruugi kõige värskemini lõhnata ja asi lõpes peaaegu söögiisu kadumisega kolmeks kuuks, hais oli hullem kui kolm surnud bomši, kes viimase vedelikuna sisse visanud 5 sidrunimaitselist odekolonni. Võtsin südame siiski rindu ja koristasin kogu selle pasamaja ära ja raiskasin uuesti kolm muna. Ei teadnud muidu üldse, et kl tähendab ikkagi klaas, mitte kulbilusikatäis, nagu ma vahepeal ettevaatlikult kahtlustasin.

Tänane postiprobleem on sellega lahendatud, homme peab uuesti mingi kelpa välja mõtlema, millega Internetti raisata.